400 eurot töötaja tervisesse: spordihüve, ravikindlustus või hoopis boonus?

Eestis saab tööandja panustada iga töötaja tervise edendamisse maksuvabalt kuni 400 eurot aastas. Sama eelarvet saab kasutada väga erinevalt – näiteks sportimiseks ja terviseteenusteks või töötaja ravikindlustuse eest tasumiseks. Kui sama summa maksta välja rahalise boonusena, rakenduvad sellele aga tavapärased tööjõumaksud. Mida need valikud töötaja jaoks tegelikult tähendavad?

Tulumaksuseadus võimaldab tööandjal teha töötaja tervise edendamiseks maksuvabalt kulutusi kuni 400 euro ulatuses aastas. Selle alla kuuluvad muu hulgas sportimis- ja liikumispaiga regulaarse kasutamise kulud, massaaž, mitmed terviseteenused ning ravikindlustuslepingu kindlustusmakse.

See tähendab, et tööandja saab sama 400-eurose eelarvega pakkuda töötajale üsna erineva iseloomuga hüvesid. Tervise- ja spordihüvena saab töötaja kasutada kuni 400 euro väärtuses sobivaid teenuseid. Täiendava ravikindlustuse puhul kasutatakse sama summa kindlustusmakseks, mille eest saab töötaja aastase kindlustuskaitse ning erinevate raviteenuste hüvitislimiidid võivad kokku ulatuda mitme tuhande euroni. Rahalise boonusena välja makstes jõuab aga 400-eurosest tööandja kulust maksude tõttu töötaja kontole oluliselt väiksem summa.

BTA ravikindlustuse eksperdi Jana Mängeli sõnul tasub seetõttu hüvede puhul vaadata lisaks nende maksumusele ka seda, millist väärtust need töötaja jaoks loovad.

„400 eurot võib tähendada töötaja jaoks väga erinevaid asju. Tervise- ja spordihüve aitab toetada regulaarset liikumist ja heaolu, rahaline boonus annab vabaduse raha ise kasutada ning ravikindlustus pakub kaitset olukorras, kus tervisemure võib tähendada juba sadade või tuhandete eurode suurust väljaminekut. Need hüved ei täida päris sama eesmärki,“ selgitab Mängel.

Ravikindlustuse kasutamine on kiiresti kasvanud

Tööandja ravikindlustuse populaarsus on Eestis viimastel aastatel kiiresti kasvanud. BTA andmetel on ravikindlustusega kaitstud töötajate arv viie aastaga pea seitsmekordistunud. Kõige sagedamini kasutatakse kindlustust eriarstiabiks, hambaraviks ja taastusraviks.

Kui tervise- ja spordihüve puhul saab töötaja kasutada tööandja võimaldatud summa ulatuses teenuseid, siis kindlustuse loogika on teistsugune. Näiteks 400-eurone aastane kindlustusmakse ei tähenda 400-eurost raviteenuste limiiti. Tööandja valitud paketist sõltuvalt võib kaitse hõlmata eriarstiabi, uuringuid, hambaravi, taastusravi, vaimse tervise teenuseid, optikat ja muid ravikulusid ning teenuste hüvitislimiidid võivad kokku ulatuda mitme tuhande euroni.

Kindlustuse väärtus tuleb eriti esile siis, kui tekib ootamatu või kulukam tervisemure. Igapäevase liikumise toetamiseks võib töötaja jaoks olla väga väärtuslik näiteks spordiklubi või muu regulaarne liikumisteenus, kuid eriarsti visiidi, uuringu või operatsiooni vajadust on keerulisem ette planeerida.

Täiendava ravikindlustuse rolli suurendab ka arstiabi kättesaadavuse probleem. Tervisekassa on juhtinud tähelepanu sellele, et nõudlus arstiabi järele ületab süsteemi rahalisi ja tööjõuressursse ning osa teenuste puhul tuleb arvestada pikkade järjekordadega. Ka Sotsiaalministeeriumi tervishoiukvaliteedi uuringus nimetasid tervishoiutöötajad ravijärjekordi üheks peamiseks kitsaskohaks, mille tõttu ei jõua vajalik abi alati inimeseni õigel ajal.

Täiendav ravikindlustus ravijärjekordade probleemi ei lahenda, kuid annab kindlustatud inimesele võimaluse kasutada vajadusel alternatiivina tasulisi raviteenuseid ning jõuda eriarsti või uuringuni kiiremini.

Mängeli sõnul on just kiirus üks põhjuseid, miks töötajad kindlustust aktiivselt kasutavad. „Eriarsti vastuvõtule pääsemise võimalus ilma pikalt ootamata ning vajadusel kiire reageerimine on töötajate hinnangul peamised põhjused, miks ravikindlustust kasutatakse.“

Tervisemure võib muuta 400 euro võrdluse kiiresti

BTA praktikas on näiteks juhtum töötajaga, kelle korduvad peavalud hakkasid töövõimet häirima. Täiendav ravikindlustus võimaldas tal broneerida varaseima tasulise neuroloogi vastuvõtuaja. Uuringute käigus diagnoositi migreen ning sobiv ravi parandas märgatavalt tema igapäevast toimetulekut.

Kindlustuse olemasolu võib mõjutada ka seda, kui kiiresti inimene arsti poole pöördub. Kui vastuvõtu või uuringu eest tuleb täielikult ise maksta, võidakse tervisemurega tegelemist edasi lükata. Kindlustuse toel on lihtsam pöörduda arsti poole enne, kui probleem hakkab rohkem mõjutama igapäevaelu ja töövõimet.

Lisaks võib inimene keerulisema diagnoosi või suurema raviotsuse puhul vajada täiendavat kindlustunnet. BTA ravikindlustus võimaldab sellisel juhul küsida teise arsti arvamust, et saada diagnoosile ja raviplaanile sõltumatu hinnang ning teha edasised otsused kindlamalt.

Ka ilma suuremate tervisemuredeta võib tavapärastele kontrollidele ja ennetusele kuluda aasta jooksul sadu eurosid. Hammaste kontroll ja professionaalne puhastus, naistearsti visiit koos ultraheliuuringuga, puukentsefaliidi ja gripi vastu vaktsineerimine ning sünnimärkide kontroll nahaarsti juures võivad kokku maksta juba üle 400 euro.

Ootamatu uuringu, eriarsti visiidi või pikema ravi korral kasvavad kulud veelgi. Näiteks tasuline põlve meniski operatsioon võib maksta ligi 1600 eurot ja sapipõie operatsioon üle 2300 euro.

Üks summa ei pea tähendama kõigile sama lahendust

Tööandja ravikindlustuse üks võimalusi on kohandada kindlustuskaitset vastavalt ettevõtte ja töötajate vajadustele.

„Näiteks ehitusettevõttes, kus töötajad teevad iga päev füüsilist tööd, võib olla suurem vajadus füsioteraapia ja taastusravi järele. Vaimselt koormavama kontoritöö puhul võivad olulisemad olla psühholoogiline nõustamine ja teised vaimse tervise teenused. Kindlustuspaketi saab kujundada vastavalt sellele, millist tuge töötajad kõige rohkem vajavad,“ ütleb Mängel.

Ka 400-eurose maksuvaba tervise edendamise võimaluse puhul ei pea tööandja tingimata valima ainult ühe lahenduse. Tervise- ja spordikulude maksuvaba piirmäära sees saab kasutada erinevaid seadusega lubatud võimalusi, lähtudes tööandja valitud hüvede süsteemist.

Mängeli hinnangul võikski tööandja jaoks põhiküsimus olla mitte see, milline üksik hüve on kõige parem, vaid millist eesmärki soovitakse töötajate hüvedega saavutada.

„Liikumist ja igapäevast heaolu toetav hüve ning ravikindlustus ei pea teineteist välistama. Üks aitab inimesel oma tervisesse järjepidevalt panustada, teine annab kindlustunde olukorraks, kus tekib ootamatu tervisemure või vajadus kallima ravi järele. Hästi läbimõeldud hüvede pakett võib neid kahte eesmärki kombineerida.“

Tööandja vaates võivad ennetus, tervislikum eluviis ja kiirem ligipääs ravile aidata toetada töötajate heaolu ning vähendada tervisemuredest tingitud töölt eemalolekut. Mängeli sõnul on ravikindlustusest paljudes ettevõtetes saanud seetõttu püsiv osa töötajate väärtuspakkumisest.

„Ettevõtted, kes on ravikindlustuse kasutusele võtnud, ei taha sellest sageli loobuda ka keerulisemas majandusolukorras. Töötajale annab see kindlustunde, et tervisemure tekkides ei sõltu abi saamine ainult sellest, kui kiiresti pääseb riiklikus süsteemis vastuvõtule või kui suure väljamineku saab ta sel hetkel ise teha.“